No tervitusi ka siitpoolt!
Ma tean, et paljud teist arvavad, et ma surin totaalselt ära või mind rööviti või mida iganes sellist. Noh näete nüüd - ei midagi nii dramaatilist. Viimased pool aastat olen ma üritanud läbi lüüa siinses maailmas teisel pool merd ja mitut muud riiki.
Kõik ei ole nii lihtne nagu alati tundub või nagu me ise seda mõnikord sooviks. Siin on mõneti suhteliselt otsekohene - saad töö ja kõik läheb hästi või teine variant - ei saa tööd ja jääd omadega natuke jänni.
Nagu te kunagi ammu ehk lugesite oli mul töö küll - see agentuuri jama, mis ei andnud mulle just väga palju vahetusi. Noh jah... Ja selles jama oligi. Kuskil kevadest hakkasin uut tööd uuesti otsima ja ei pidanudki kauaks ilma olema. Mai kuust hakkasin tööle restoranis nimega Matthew's of Birmingham. Koht iseenesest polnud ju paha ja palk oli normaalne. Kuigi mänedžeril polnud vist aimugi kui palju ma tööl olin käinud või kui palju ma raha teoreeriliselt peaks saama. Ütle mingi mõistlik summa ja selle saadki... Muidugi juhul kui restoranil raha on, et sulle maksta. Just nii.. Oleksin ehk pidanud ohumärgid juba siis ära tundma.
Restoran ise ei olnud väga vana -avati kuskil detsembris vist - ja ka ei jätkunud teda väga kauaks. 18nda augusti seisuga läks firma pankrotti... Minu teenistus seal aga jäi paraku veelgi lühemaks. Juuli alguses kutsuti mind restorani ja öeldi, et sorri aga meil ei ole rohkem raha, et sulle maksta ning on ilmselt sulle parem, kui sa endale uue töö otsid. Päevapealt olin ma jälle tööturul tagasi ja see ei olnud teab mis lihtne. Alguses nad ignoreerisid mind täielikult - ei vastanud kõnedele ja siis kadusid täielikult ära. Augustis sain esimese meili, et firma läks pankrotti ja et me täidaks ära mingisugused paberid, et igasugused kättesaamata jäänud rahad kätte saada. Kaunis kas pole? Öeldi, et sellega võib kuskil 6 nädalat aega minna. Ma pole muidugi kindel, kas see kõikne paberimajandus seda tõesti ka garanteerib, sest lepinguid meil ju tegelikult ei olnud.
Ma tean! Oma lollus, eks? Ma võin vähemalt seda öelda, et ma alguses uurisin ja puurisin lepingute kohta. Siis öeldi mulle, et nende lawyerid peavad lepingud üle vaatama ja siis ma saan... Noh eks. Paistab, et nendeni see kunagi ei jõudnudki...
Augustis käisin kaheks nädalaks Eestis ja käisin ka korra hobuse seljas.. Noh jah. Tundus nagu oleks hobune minu seljas käinud, sest järgmised nädal aega oli mu keha nii valus, et täitsa lõpp. Jah, nagu ka Siiri enda blogis mainis - ratsutamine on see, millest ma tunnen tõsiselt puudust. Oleks nii hea mõnikord mõne jurakaga mässata :)
Uskumatu on mõelda, et ma olen siin juba elanud aasta aega. Kohati tundub nii lühike aeg ja kohati jälle oleks nagu aastaid siin viibinud. Ümbruskond on tuttav, eluviis teine.. Nagu mu vend täna ütles: "Facebook on elu!" Ehk siis.. Nagu te teate on mul teine pool... Jah, tundub nii imelik teda kuidagi nimetada. Nagu kellegi ema kunagi ütles: "südamepoiss". Kui aus olla, siis ma ju tean teda juba peaaegu kaks aastat. See mis alguses tundus nagu uni või midagi ilmvõimatut sai võimalikuks - hakkad kellegagi interneti teel rääkima ja siis see kulgeb edasi... Mõnikord ma istun ja imestan, et see ikka on tõeline. Aprillis käisime koos Eestis ning uskuge või mitte, aga suurriigis kasvanud inimesele meeldis Eestis kohe väga - ei ole nii kärarikas ja tundub sõbralikum. Eks ma tasapisi üritan talle vähest eesti keelt ka suru suruda :)
Noh igal juhul. Siiri kolis oma gängsta räpparite juurde - kui ta seda nii naljakalt kirjutanud ei oleks suudaks ma talle kaasagi tunda ja meie kolisime oma väiksesse korterisse. Tundub, et uus elukoht mõjub hästi. Mõni päev hiljem kutsuti mind intervjuule ja nüüd on mul püsivam töökoht Mash House'is. Selline tüüpiline ettekandja töö, mitte midagi väga keerulist kui aus olla. Esialgu mõjub see koht palju paremini kui Matthew's, sest mänedžer tundub professionaalsem ja kuidagi ma ei tea... ühesõnaga selline nagu üks mänedžer peaks olema. Töökaaslased tunduvad ka okeid hetkel, aga eks aeg näitab.
Kuu lõpus on uue aasta induction - siis saame oma uued üliõpilaskaardid ja tunniplaanid. Ega meil siin midagi väga põnevat ei toimu.. Mõnda aega oli rahakriis, siis ei andnud väga midagi teha. Nüüd peaks ajapikku paremaks minema...
Aga jah... Eks ma nüüd vaikselt jälle lahkun.
Hakkame filmi vaatama ja õhtut nautima :)
Cheers,
Sirle
No comments:
Post a Comment