Nuneh.. Täna ma siis võtsin ennast kokku ja hakkasin esimest korda suuremalt meie korterit kraamima. Hea tunne on nüüd! Köök ja pliit on puhtad ja vannitoa kraanikauss on nüüd ka päris andestatav :) Ajee! Kümme punkti mulle..
Homme peaks olema tore päev - palgapäev igast suunast. Loodetavasti saan oma agentuuripalga ja muidugi Mash House'i palga. Sain eile oma lepingu ka kätte mis tähendab, et ma pean jälle hulgaliselt pabereid täitma ja kuhugi saatma.
Ahjaa! Positiivseid uudiseid veelgi. Ma sain veel mingisuguse kirja sealt.. Redundancy Office'ist, mis on siis see koht mis lahendab igasuguseid firmapankrotte. Ehk siis.. Nad hoiatasid, et 78% avaldustega läheb kuskil 3 nädalat ja 92% kuskil 6 nädalat. Ma sain toopäev ka veel ühe blanketi, mis oli selle mitte etteteatamise kompensatsioon. Ei tea kaua nad seda lahendavad, aga noh, tundub et sealt ikka vast on mingi raha tulemas. Ehk on üks positiivsetest asjadest fakt, et ma olen täiskohaga õpilane, mis tähendab siin seda, et sa ei saa kuskilt mingit toetust ka taodelda nagu muidu siin töötud teevad. Ses suhtes, et kuigi sulle ette ei teatatud, et sul enam tööd ei ole ja kui sa sebisid endale vahepeal uue töö ja said mingit raha, siis see kompensatsioon on vist väiksem. Ei tea tegelikult.. Ma lihtsalt tahaks midagigi saada. Ausalt öeldes oleks ma igasugusegi summaga rahul, kui nii võtta.
Homsest alates teen jälle raskelt tööd. Homme kõigepealt kella 12-14ni ja siis 18st sulgemiseni. Laupäev on kõige tihedam vast 12-5ni ja siis 7-9ni, pühapäev on vähe mõnusam jälle, aga sulgema pean taas. See sulgemine on kõige tüütum, sest siis kunagi ei tea millal sa täpselt koju saab. Kõik oleneb sellest, mis kell viimased kliendid sisse tulevad ja mis kell nad soostuvad lahkuma, lootuses et nad kuni viimse minutini ei chilli. Aga jah.. Võimalik, et ma mingist hetkest viibin siin. Võib olla öösel xD Tavaliselt on siis rahulik ja lebo olla ja siis võtaks kätte ja toksiks midagi arvutisse.
Aga okei.. Ma praegu kulgen. Ei tule enam midagi pähe, mida teiega jagada.
Cheers,
Sirle
Thursday, September 23, 2010
Tuesday, September 21, 2010
Unetus on nakkav?
Tegelikult võib olla ka mitte. Ma olen suhteliselt varsti võimeline ümber kukkuma ja patja kallistama. Ma siin igavlen ja vaatan kuidas Ste xboxi peal mängib ja mingi Liverpooli tüübiga imelikku juttu ajab :). Ma olen nagu mingi imelik no-lifer ja üritan meeleheitlikult midagi head leida lugeda. Mul tegelikult on ka midagi. Kõik 5 Percy Jacksoni raamatut mida ma siin tasapisi loen. Suhteliselt põnev on võiks mainida. Ma ei tea paljud teist midagi Percy Jacksonist teavad, aga esimene film esimese raamatu põhjal oli minu meelest sellel suvel kinodes - ma ise seda pole küll näinud, aga minu senine kogemus ütleb mulle, et raamatud on nagunii sada korda paremad kui filmid, mis nende põhjal loodud on.
Ma siin meenutasin aegu, mil ma olin aktiivne ja loomeline :D Kirjutasin oma juttu ja olin niisama nobe. Nüüd tunnen kuidas laiskus on peal ja ega väga midagi luua küll ei oska. Ma võin seosetut mula küll ajada ja kurta kuidas kõik on halb ja keeruline. No ei. Tegelikult ei ole ta ju nii. Nüüd läheb juba päris hästi.
Tegin täna natukene tööd ka nii kolme tunni jagu, kuid seal oli suhteliselt igav. Korraks oli kiirem moment, aga siis meie klientuur ilmselt suri ja noh.. Rahulikuks ta jäigi kuni oli minu aeg koju minna. Ei usu, et seal mingit kiiremat ja käralisemat melu oleks tulnud. Nüüd on kaks vaba päeva ja siis tuleb äärmiselt töine nädalavahetus. Oot-oot, ma pean midagi juua hankima...
Haha! Sain natuke šokolaadi kah peale joogi. Äärmiselt mõnus.. Suured tänud emmele! Nüüd saab enne ja pärast palgapäeva natuke süüa ka, sest minu esimene palk on mõeldud rendi peale. Ajee! See-eest järgmine palgapäev peaks eriti magus tulema, sest ma töötan see nädal rohkem kui tavaliselt. Lihtsalt tänu sellele, et kaks meie staffi liiget lähevad natukeseks puhkusele. Piiiidu-pidu! Ma ei jõua ära oodata mil ma palka saan.. Lihtsalt sellepärast, et ma tunneks kasvõi mõneks hetkeks, et ma olen midagi teeninud. Päris hea tunne on, uskuge mind.
Ma pole kindel kui paljud teist seda uut blogi loevad, aga kui teil on mingeid häid veebilehekülgi või midagi mida ma saaks lugeda.. Näiteks Pireti jutud olid head! Palun anna endast teada! Ja Astrid kirjutas mingi hetk midagi! Tahan veel...
iiiigatahes jah..
Parem oleks kui ma praegu lõpetaks vist, sest mulle tundub, et ma ei aja enam normaalset juttu :)
Cheers,
Sirle
Ma siin meenutasin aegu, mil ma olin aktiivne ja loomeline :D Kirjutasin oma juttu ja olin niisama nobe. Nüüd tunnen kuidas laiskus on peal ja ega väga midagi luua küll ei oska. Ma võin seosetut mula küll ajada ja kurta kuidas kõik on halb ja keeruline. No ei. Tegelikult ei ole ta ju nii. Nüüd läheb juba päris hästi.
Tegin täna natukene tööd ka nii kolme tunni jagu, kuid seal oli suhteliselt igav. Korraks oli kiirem moment, aga siis meie klientuur ilmselt suri ja noh.. Rahulikuks ta jäigi kuni oli minu aeg koju minna. Ei usu, et seal mingit kiiremat ja käralisemat melu oleks tulnud. Nüüd on kaks vaba päeva ja siis tuleb äärmiselt töine nädalavahetus. Oot-oot, ma pean midagi juua hankima...
Haha! Sain natuke šokolaadi kah peale joogi. Äärmiselt mõnus.. Suured tänud emmele! Nüüd saab enne ja pärast palgapäeva natuke süüa ka, sest minu esimene palk on mõeldud rendi peale. Ajee! See-eest järgmine palgapäev peaks eriti magus tulema, sest ma töötan see nädal rohkem kui tavaliselt. Lihtsalt tänu sellele, et kaks meie staffi liiget lähevad natukeseks puhkusele. Piiiidu-pidu! Ma ei jõua ära oodata mil ma palka saan.. Lihtsalt sellepärast, et ma tunneks kasvõi mõneks hetkeks, et ma olen midagi teeninud. Päris hea tunne on, uskuge mind.
Ma pole kindel kui paljud teist seda uut blogi loevad, aga kui teil on mingeid häid veebilehekülgi või midagi mida ma saaks lugeda.. Näiteks Pireti jutud olid head! Palun anna endast teada! Ja Astrid kirjutas mingi hetk midagi! Tahan veel...
iiiigatahes jah..
Parem oleks kui ma praegu lõpetaks vist, sest mulle tundub, et ma ei aja enam normaalset juttu :)
Cheers,
Sirle
Sunday, September 19, 2010
AAAAAPPIIIIII!!
Mul on närvid läbi ja ma vihkan kõiki inimesi, kes siin majas elavad! Mul on täna vaba päev ja mu internett ei tööta! Ilmselt on pühapäev äärmiselt populaarne päev internetis istumiseks ja absoluutselt kõige allalaadimiseks, sest ma ei saa peaaegu mitte midagi teha. Mu ärritus tõusis väga kiiresti kui mu msn hakkas mind iga natukese aja tagant välja lööma. Nii võluv!
Teine variant on see, et see ruuter, mis allkorruse kontoris on, on väheke paigast ära või midagi, mille saab alles korda homme hommikul. Oh jah... Ja ma nii tahtsin seda filmi saada, mis ilmselt ei tule täna õhtuks. Nii kurb... Hommikul ei olnud siin üldse mitte mingisugust internetti haisu ka!
Muidu on kõik korras: vihma sajab, inimesed käivad söömas ja loodetavasti saab reedel palka. Ajee! Kauaks sellest väga palju rõõmu ei ole, sest rent tahab maksmist. Suuremat naudingut saab ilmselt järgmisest palgast, mis ju teoreetiliselt pole ka väga kaugel.
Kool on peaaegu käes. 30ndal on esimene päev ja siis algab kogu trall jälle täiega peale ja kunagi ehk saab koolist ka toetuse. Pfft! Ma käisin ükspäev seal küsima, et millal see esimene kogus tulema peaks ja mulle öeldi, et detsembris. Päris kaunis.. Kuni selle ajani võib lihtsalt maha surra :D Ei noh... Nii hull päris ei ole tegelikult.
Ma olen sellest internetist tugevalt häiritud ja ma ei suuda enam..
Olgu praegu!
Cheers,
Sirle
Teine variant on see, et see ruuter, mis allkorruse kontoris on, on väheke paigast ära või midagi, mille saab alles korda homme hommikul. Oh jah... Ja ma nii tahtsin seda filmi saada, mis ilmselt ei tule täna õhtuks. Nii kurb... Hommikul ei olnud siin üldse mitte mingisugust internetti haisu ka!
Muidu on kõik korras: vihma sajab, inimesed käivad söömas ja loodetavasti saab reedel palka. Ajee! Kauaks sellest väga palju rõõmu ei ole, sest rent tahab maksmist. Suuremat naudingut saab ilmselt järgmisest palgast, mis ju teoreetiliselt pole ka väga kaugel.
Kool on peaaegu käes. 30ndal on esimene päev ja siis algab kogu trall jälle täiega peale ja kunagi ehk saab koolist ka toetuse. Pfft! Ma käisin ükspäev seal küsima, et millal see esimene kogus tulema peaks ja mulle öeldi, et detsembris. Päris kaunis.. Kuni selle ajani võib lihtsalt maha surra :D Ei noh... Nii hull päris ei ole tegelikult.
Ma olen sellest internetist tugevalt häiritud ja ma ei suuda enam..
Olgu praegu!
Cheers,
Sirle
Friday, September 17, 2010
Peaaegu nädalavahetus!
Terekest taas,
Siin ma nüüd olen jälle - kell on 4 päeval ja ma olen kodus on 2-tunnisel lõunapausil. Ses suhtes mulle mu uus töökoht meeldib: normaalsed lõunapausid ja lahedad inimesed, mis on ainult natuke tüütu on töögraafik. Ma peaks täna olema 12-8ni õhtul järjest tööl, aga kuna oli suhteliselt vaikne, siis pakuti mulle 1 tunni asemel 2-tunnist pausi. 1 tunniga pole mul suurt midagi teha - jõuan koju ja siis hakkan mõne minuti pärast jälle minema.
Eile käisin NEC'is tööl. See on selline suurtest hallidest koosnev kompleks, mis ideeliselt on nagu 20 Saku Suurhalli koos ja võõrtustab see siis konverentse, kontserte, näitusi jne. See oli nii igav eile! Töötasime mingi konverentsi jaoks kella 11-4ni.. Või vähemalt nii oleks see pidanud olema. Kella11 alates istusime me kaks tundi lihtsalt niisama ja ootasime, et saaks vett laudade peale panna, siis pärast kella ühte natuke koristasime ka ja veidi pärast kahte oli töö läbi. Siis anti meile kätte meie söögipaunad, millele on meil täielik õigus, sest meid oli broneeritud 5 tunniks, mis siin maal tähendab ühte korralikku söögipausi, umbes 20 minutit ja kella kolmest öeldi meile, et meie töö on tehtud. Suhteliselt mõttetu tööl käik, aga noh.. 4 tundi on üks kohustuslik vahetus, mille eest nad peavad meile maksma. See seadustik mulle täitsa meeldib :)
Kella viiest lähen tagasi tööle ja siis tulen kell kaheksa jälle tagasi. Selline paari tunni kaupa töö käib. Noh vähemalt ei saa kohast villand ja sinnaminek võtab ainult 15 minutit, mis ongi just hea ja tervislik kõnd. Sain tööjuures mingi söögipaki ka :D See oli päris vägev. Inglismaal on hästi populaarsed igasugused "pie-d", mis teoreetiliselt on siis.. Mingi taignalaadne moodustis ja selle sees siis kas kanatükid mingi soustiga või muu lihaline asi. Üks pie ja siis katrulipuder.. Nämm-nämm.. Portsud on seal nii suured, et kui põhimõtteliselt üks ports kahe peale ära jaotada, saab väga vinge sööma. Aga jah.. Ega enda vabast rahast ei raatsiks küll sinna sööma minna tegelikult. Põhimenüüs on toidud nii £8 tükk :) Kõht on täis, kuid nüüd hakkab natuke jahe..
Oeh.. Homme jälle tööl 12-8ni, eks paistab kuidas rahvast homme on..
Praeguseks aga annan siit tuld :D
Tsautsau!
Siin ma nüüd olen jälle - kell on 4 päeval ja ma olen kodus on 2-tunnisel lõunapausil. Ses suhtes mulle mu uus töökoht meeldib: normaalsed lõunapausid ja lahedad inimesed, mis on ainult natuke tüütu on töögraafik. Ma peaks täna olema 12-8ni õhtul järjest tööl, aga kuna oli suhteliselt vaikne, siis pakuti mulle 1 tunni asemel 2-tunnist pausi. 1 tunniga pole mul suurt midagi teha - jõuan koju ja siis hakkan mõne minuti pärast jälle minema.
Eile käisin NEC'is tööl. See on selline suurtest hallidest koosnev kompleks, mis ideeliselt on nagu 20 Saku Suurhalli koos ja võõrtustab see siis konverentse, kontserte, näitusi jne. See oli nii igav eile! Töötasime mingi konverentsi jaoks kella 11-4ni.. Või vähemalt nii oleks see pidanud olema. Kella11 alates istusime me kaks tundi lihtsalt niisama ja ootasime, et saaks vett laudade peale panna, siis pärast kella ühte natuke koristasime ka ja veidi pärast kahte oli töö läbi. Siis anti meile kätte meie söögipaunad, millele on meil täielik õigus, sest meid oli broneeritud 5 tunniks, mis siin maal tähendab ühte korralikku söögipausi, umbes 20 minutit ja kella kolmest öeldi meile, et meie töö on tehtud. Suhteliselt mõttetu tööl käik, aga noh.. 4 tundi on üks kohustuslik vahetus, mille eest nad peavad meile maksma. See seadustik mulle täitsa meeldib :)
Kella viiest lähen tagasi tööle ja siis tulen kell kaheksa jälle tagasi. Selline paari tunni kaupa töö käib. Noh vähemalt ei saa kohast villand ja sinnaminek võtab ainult 15 minutit, mis ongi just hea ja tervislik kõnd. Sain tööjuures mingi söögipaki ka :D See oli päris vägev. Inglismaal on hästi populaarsed igasugused "pie-d", mis teoreetiliselt on siis.. Mingi taignalaadne moodustis ja selle sees siis kas kanatükid mingi soustiga või muu lihaline asi. Üks pie ja siis katrulipuder.. Nämm-nämm.. Portsud on seal nii suured, et kui põhimõtteliselt üks ports kahe peale ära jaotada, saab väga vinge sööma. Aga jah.. Ega enda vabast rahast ei raatsiks küll sinna sööma minna tegelikult. Põhimenüüs on toidud nii £8 tükk :) Kõht on täis, kuid nüüd hakkab natuke jahe..
Oeh.. Homme jälle tööl 12-8ni, eks paistab kuidas rahvast homme on..
Praeguseks aga annan siit tuld :D
Tsautsau!
Tuesday, September 14, 2010
Teisipäeva õhtu...
No tervitusi ka siitpoolt!
Ma tean, et paljud teist arvavad, et ma surin totaalselt ära või mind rööviti või mida iganes sellist. Noh näete nüüd - ei midagi nii dramaatilist. Viimased pool aastat olen ma üritanud läbi lüüa siinses maailmas teisel pool merd ja mitut muud riiki.
Kõik ei ole nii lihtne nagu alati tundub või nagu me ise seda mõnikord sooviks. Siin on mõneti suhteliselt otsekohene - saad töö ja kõik läheb hästi või teine variant - ei saa tööd ja jääd omadega natuke jänni.
Nagu te kunagi ammu ehk lugesite oli mul töö küll - see agentuuri jama, mis ei andnud mulle just väga palju vahetusi. Noh jah... Ja selles jama oligi. Kuskil kevadest hakkasin uut tööd uuesti otsima ja ei pidanudki kauaks ilma olema. Mai kuust hakkasin tööle restoranis nimega Matthew's of Birmingham. Koht iseenesest polnud ju paha ja palk oli normaalne. Kuigi mänedžeril polnud vist aimugi kui palju ma tööl olin käinud või kui palju ma raha teoreeriliselt peaks saama. Ütle mingi mõistlik summa ja selle saadki... Muidugi juhul kui restoranil raha on, et sulle maksta. Just nii.. Oleksin ehk pidanud ohumärgid juba siis ära tundma.
Restoran ise ei olnud väga vana -avati kuskil detsembris vist - ja ka ei jätkunud teda väga kauaks. 18nda augusti seisuga läks firma pankrotti... Minu teenistus seal aga jäi paraku veelgi lühemaks. Juuli alguses kutsuti mind restorani ja öeldi, et sorri aga meil ei ole rohkem raha, et sulle maksta ning on ilmselt sulle parem, kui sa endale uue töö otsid. Päevapealt olin ma jälle tööturul tagasi ja see ei olnud teab mis lihtne. Alguses nad ignoreerisid mind täielikult - ei vastanud kõnedele ja siis kadusid täielikult ära. Augustis sain esimese meili, et firma läks pankrotti ja et me täidaks ära mingisugused paberid, et igasugused kättesaamata jäänud rahad kätte saada. Kaunis kas pole? Öeldi, et sellega võib kuskil 6 nädalat aega minna. Ma pole muidugi kindel, kas see kõikne paberimajandus seda tõesti ka garanteerib, sest lepinguid meil ju tegelikult ei olnud.
Ma tean! Oma lollus, eks? Ma võin vähemalt seda öelda, et ma alguses uurisin ja puurisin lepingute kohta. Siis öeldi mulle, et nende lawyerid peavad lepingud üle vaatama ja siis ma saan... Noh eks. Paistab, et nendeni see kunagi ei jõudnudki...
Augustis käisin kaheks nädalaks Eestis ja käisin ka korra hobuse seljas.. Noh jah. Tundus nagu oleks hobune minu seljas käinud, sest järgmised nädal aega oli mu keha nii valus, et täitsa lõpp. Jah, nagu ka Siiri enda blogis mainis - ratsutamine on see, millest ma tunnen tõsiselt puudust. Oleks nii hea mõnikord mõne jurakaga mässata :)
Uskumatu on mõelda, et ma olen siin juba elanud aasta aega. Kohati tundub nii lühike aeg ja kohati jälle oleks nagu aastaid siin viibinud. Ümbruskond on tuttav, eluviis teine.. Nagu mu vend täna ütles: "Facebook on elu!" Ehk siis.. Nagu te teate on mul teine pool... Jah, tundub nii imelik teda kuidagi nimetada. Nagu kellegi ema kunagi ütles: "südamepoiss". Kui aus olla, siis ma ju tean teda juba peaaegu kaks aastat. See mis alguses tundus nagu uni või midagi ilmvõimatut sai võimalikuks - hakkad kellegagi interneti teel rääkima ja siis see kulgeb edasi... Mõnikord ma istun ja imestan, et see ikka on tõeline. Aprillis käisime koos Eestis ning uskuge või mitte, aga suurriigis kasvanud inimesele meeldis Eestis kohe väga - ei ole nii kärarikas ja tundub sõbralikum. Eks ma tasapisi üritan talle vähest eesti keelt ka suru suruda :)
Noh igal juhul. Siiri kolis oma gängsta räpparite juurde - kui ta seda nii naljakalt kirjutanud ei oleks suudaks ma talle kaasagi tunda ja meie kolisime oma väiksesse korterisse. Tundub, et uus elukoht mõjub hästi. Mõni päev hiljem kutsuti mind intervjuule ja nüüd on mul püsivam töökoht Mash House'is. Selline tüüpiline ettekandja töö, mitte midagi väga keerulist kui aus olla. Esialgu mõjub see koht palju paremini kui Matthew's, sest mänedžer tundub professionaalsem ja kuidagi ma ei tea... ühesõnaga selline nagu üks mänedžer peaks olema. Töökaaslased tunduvad ka okeid hetkel, aga eks aeg näitab.
Kuu lõpus on uue aasta induction - siis saame oma uued üliõpilaskaardid ja tunniplaanid. Ega meil siin midagi väga põnevat ei toimu.. Mõnda aega oli rahakriis, siis ei andnud väga midagi teha. Nüüd peaks ajapikku paremaks minema...
Aga jah... Eks ma nüüd vaikselt jälle lahkun.
Hakkame filmi vaatama ja õhtut nautima :)
Cheers,
Sirle
Ma tean, et paljud teist arvavad, et ma surin totaalselt ära või mind rööviti või mida iganes sellist. Noh näete nüüd - ei midagi nii dramaatilist. Viimased pool aastat olen ma üritanud läbi lüüa siinses maailmas teisel pool merd ja mitut muud riiki.
Kõik ei ole nii lihtne nagu alati tundub või nagu me ise seda mõnikord sooviks. Siin on mõneti suhteliselt otsekohene - saad töö ja kõik läheb hästi või teine variant - ei saa tööd ja jääd omadega natuke jänni.
Nagu te kunagi ammu ehk lugesite oli mul töö küll - see agentuuri jama, mis ei andnud mulle just väga palju vahetusi. Noh jah... Ja selles jama oligi. Kuskil kevadest hakkasin uut tööd uuesti otsima ja ei pidanudki kauaks ilma olema. Mai kuust hakkasin tööle restoranis nimega Matthew's of Birmingham. Koht iseenesest polnud ju paha ja palk oli normaalne. Kuigi mänedžeril polnud vist aimugi kui palju ma tööl olin käinud või kui palju ma raha teoreeriliselt peaks saama. Ütle mingi mõistlik summa ja selle saadki... Muidugi juhul kui restoranil raha on, et sulle maksta. Just nii.. Oleksin ehk pidanud ohumärgid juba siis ära tundma.
Restoran ise ei olnud väga vana -avati kuskil detsembris vist - ja ka ei jätkunud teda väga kauaks. 18nda augusti seisuga läks firma pankrotti... Minu teenistus seal aga jäi paraku veelgi lühemaks. Juuli alguses kutsuti mind restorani ja öeldi, et sorri aga meil ei ole rohkem raha, et sulle maksta ning on ilmselt sulle parem, kui sa endale uue töö otsid. Päevapealt olin ma jälle tööturul tagasi ja see ei olnud teab mis lihtne. Alguses nad ignoreerisid mind täielikult - ei vastanud kõnedele ja siis kadusid täielikult ära. Augustis sain esimese meili, et firma läks pankrotti ja et me täidaks ära mingisugused paberid, et igasugused kättesaamata jäänud rahad kätte saada. Kaunis kas pole? Öeldi, et sellega võib kuskil 6 nädalat aega minna. Ma pole muidugi kindel, kas see kõikne paberimajandus seda tõesti ka garanteerib, sest lepinguid meil ju tegelikult ei olnud.
Ma tean! Oma lollus, eks? Ma võin vähemalt seda öelda, et ma alguses uurisin ja puurisin lepingute kohta. Siis öeldi mulle, et nende lawyerid peavad lepingud üle vaatama ja siis ma saan... Noh eks. Paistab, et nendeni see kunagi ei jõudnudki...
Augustis käisin kaheks nädalaks Eestis ja käisin ka korra hobuse seljas.. Noh jah. Tundus nagu oleks hobune minu seljas käinud, sest järgmised nädal aega oli mu keha nii valus, et täitsa lõpp. Jah, nagu ka Siiri enda blogis mainis - ratsutamine on see, millest ma tunnen tõsiselt puudust. Oleks nii hea mõnikord mõne jurakaga mässata :)
Uskumatu on mõelda, et ma olen siin juba elanud aasta aega. Kohati tundub nii lühike aeg ja kohati jälle oleks nagu aastaid siin viibinud. Ümbruskond on tuttav, eluviis teine.. Nagu mu vend täna ütles: "Facebook on elu!" Ehk siis.. Nagu te teate on mul teine pool... Jah, tundub nii imelik teda kuidagi nimetada. Nagu kellegi ema kunagi ütles: "südamepoiss". Kui aus olla, siis ma ju tean teda juba peaaegu kaks aastat. See mis alguses tundus nagu uni või midagi ilmvõimatut sai võimalikuks - hakkad kellegagi interneti teel rääkima ja siis see kulgeb edasi... Mõnikord ma istun ja imestan, et see ikka on tõeline. Aprillis käisime koos Eestis ning uskuge või mitte, aga suurriigis kasvanud inimesele meeldis Eestis kohe väga - ei ole nii kärarikas ja tundub sõbralikum. Eks ma tasapisi üritan talle vähest eesti keelt ka suru suruda :)
Noh igal juhul. Siiri kolis oma gängsta räpparite juurde - kui ta seda nii naljakalt kirjutanud ei oleks suudaks ma talle kaasagi tunda ja meie kolisime oma väiksesse korterisse. Tundub, et uus elukoht mõjub hästi. Mõni päev hiljem kutsuti mind intervjuule ja nüüd on mul püsivam töökoht Mash House'is. Selline tüüpiline ettekandja töö, mitte midagi väga keerulist kui aus olla. Esialgu mõjub see koht palju paremini kui Matthew's, sest mänedžer tundub professionaalsem ja kuidagi ma ei tea... ühesõnaga selline nagu üks mänedžer peaks olema. Töökaaslased tunduvad ka okeid hetkel, aga eks aeg näitab.
Kuu lõpus on uue aasta induction - siis saame oma uued üliõpilaskaardid ja tunniplaanid. Ega meil siin midagi väga põnevat ei toimu.. Mõnda aega oli rahakriis, siis ei andnud väga midagi teha. Nüüd peaks ajapikku paremaks minema...
Aga jah... Eks ma nüüd vaikselt jälle lahkun.
Hakkame filmi vaatama ja õhtut nautima :)
Cheers,
Sirle
Subscribe to:
Posts (Atom)